Martin Pärna arvamus "Disainipärlid" Sirbis

14. okt. 2014, Tallinn

Esimene küsimus: miks on vaja disainerite võistlusi? Kas a) selleks, et teada saada, kes on meist mingis disainivallas parim ja osavaim, või b) selleks, et parimate näidetega tõestada, et heast disainist on kasu nii inimestele, ettevõtetele kui ka ühiskonnale.

Kommunikatsiooni alal tegutsevad disainerid ADC*E egiidi all on selgelt valinud esimese suuna, jaotades kogu ala kitsasteks, omavahel võrreldavateks lõikudeks, andes välja auhindu kümnes kategoorias postkaardist illustratsiooni ja veebileheni. Latt on pandud mõtteliselt kokku lepitud maailmatasemele, miska siis kõik kohalikud võitjad sinna ei küündinudki. Püüti olla iseenda vastu aus. Žüriis täiendas kodust esirivi maailmanimega tegija: nii tagati rahvusvaheline võrdlusmoment ja kohapealse konteksti tajumine. Peeti ka tagasiside seminar, kus kõik pärjatud said žüriilt kaasa mõne sõna või näpunäite – valdkonda ühendav ja paremaks treeniv ettevõtmine.

EDLi kureeritav tootedisaini võistlus auhinna Bruno nimel on vist mõeldud samamoodi disainerite omavahelise mõõduvõtmisena, kuid ei ole nii hästi organiseeritud (disainitud?). On üldse hägusalt kirjeldatud. Autoriga disain ja autorita disain. Tellijaga disain ja tellijata disain. Tootjaga disain ja tootjata disain.

Enesepettus

Disainile on iseloomulik, et alati on olemas nii autor, tootja kui tellija. Tõsi, erandlikus käsitöönduslikus olukorras võib tõesti üks isik kanda kõiki neid rolle. Tööstuses on olemuslik aga see, et disaineri vastaspoolel on alati tellija või tööandja näol ettevõtja. Tootja, sageli paljusid toote osi valmistavad tootjad, ei ole üldse olulised. Made in ChinaDesigned in Estonia. Ja kuskil on kliendid ja kasutajad, kelle jaoks kõik need tooted on loodud. Ja paraku määravad nemad nende toodete tegeliku edu ja väärtuse, olenemata disainiauhindadest.

Arvan, et ilusaima toote otsimine ja disainerite endi keskis pühitsemine on mõttetu enesepettus. Vähemalt senikaua, kuni meil ei ole laiemat kandepinda ja kohalik ettevõtlus ei ole disainis partnerit leidnud. Seni peaks disainiauhindade esmane mõte olema ettevõtjate veenmine, et disainist on tõesti palju abi ja see on tegelikult väga lihtne moodus tõsta oma tegevuse väärtust ja kasumlikkust. Kui disainivõistlustel auhinnatud seda ei suuda, siis ei ole ju mõtet ennast petta. Nagunii meid ei usuta ja suhtutakse meie loodud kurioosumitesse parimal juhul heatahtliku muigega.

Seepärast tahan ma teada, mis on hea disain. Ma tahan, et mulle näidataks, kuidas hea disain töötab, ma tahan teada, kuidas head disaini luua, kuidas head disaini ära tunda, ma tahan teada, mida ja kuidas disainer tegi ja mida tegid teised arendusse kaasatud. Võitjate ja pärjatute edu põhjustest tuleks teha õpetlikud lood. Mulle ei piisa žürii tühjadest tõdemustest, et miniilmajaam on innovaatiline ja nad pole sellist enne näinud, et pakipostiautomaat on innovaatiline, sest seal on nüüd kitsas sahtel.

Tooteid ongi raske, kui mitte võimatu sellisel konkursil hinnata, sest erinevalt pildist, trükisest või veebilehest ei saa žürii proovida, milles avaldub nende kasutusmugavus või seisneb ainuomane kogemus. Kuidas hinnata pildi pealt meditsiiniaparatuuri käsitsemise lihtsust ja täpsust? Nii kipubki asi iludusvõistluseks, mida üritatakse kohendada müstilise seletamatu innovatiivsuse mõistega.

Teine küsimus: kas pärgame loovat disainerit või hästi disainitud toodet? Erisus võib nende kahe vaatepunkti vahel tunduda väike, kuid siin on siiski oluline vahe. Selleks et seda erisust paremini mõista, võtame võitjad riidest lahti.

Pean siiski tunnistama, et ma ei pruugi olla täiesti erapooletu, kuna olen ise üks allajäänuist selles ausas võistluses. Õppejõuna on mul aga väga hea meel, et kõik kolm tööstusdisainis võitnut-äramärgitut on äsja koolist väljunud verivärsked disainerid. Loodan, et nende edu ja karjäär saavad sellest tunnustusest hoogu juurde. On see ju üks auhindade eesmärke.

Siinses kontekstis huvitab mind eelkõige, mida hindas žürii, mida tegi oma töös disainer ja mida eeldas-ootas võistluse korraldaja. Võitnud Shaka puhul on selgelt välja toodud, et pärjatud sai toote ainulaadne idee. Kui see toote-teenuse kooslus nüüd juppideks võtta, siis koosneb see ühest pisikesest tiivikust ja tükikesest elektroonikast, äpiprogrammist ja graafilisest lahendusest, mis näitab tuule suunda ja kiirust või vastavaid täpikesi kaardil. Tuleb ilmselt tõdeda, et äppide kujunduse võistlusel ei oleks see askeetlik skemaatiline kasutajaliides kuigi kaugele jõudnud. Tiivik on äge, ei oskakski kohe teistsugust teha. Seega on mul tunne, et auhind, mis on antud eelkõige Shaka ideele, peaks minema kogu arendusmeeskonnale, kuhu disainer Mihkel Güsson oli ka algusest peale kaasatud. Ma ei taha kuidagi vaidlustada žürii otsust, vaid osutada sellele, et disainerite liidu lähenemisest ja auhinna formaadist hoolimata ei suuda žürii hinnata disaineri tööd, vaid hindab toodet. Ja nii ongi õige. Lihtsalt auhind tuleks ka ettevõtjate poole pöörata.

Võtame teiseks näiteks Cleveroni pakiposti automaadi. Küsime niipidi: kas mõni teine disainer oleks pärjatud Lauri Hirvesaare asemel väga teistsuguse lahendusega hakkama saanud? Ilmselt mitte. Auhinna sai taas toote idee ja tehniline lahendus, mille pakkimisel esteetilisse ja kasutajasõbralikku vormi on kindlasti disainer oma näpunäiteid jaganud. Kui palju õnnestus žüriil seda lahendust võrrelda teiste omataoliste maailmas, ma ei tea, aga kardan, et väga ei õnnestunud. Selleks polnud lihtsalt ei aega ega võimalusi. Ilmselt oli sama lugu ka võistelnud töö päris elus proovimisega.

Kahtlemata puudus žüriil võimalus proovida ka elektrikerist Huum. Eeldatavasti ei ole neli väliskülalist viie žürii liikme seas ise kunagi elus saunas käinud, rääkimata analoogide tundmisest. Seega on igati arusaadav, et pärjatud sai kohaliku kultuuri imepärast poolt esindav toode.

Siinses eripäraks disaini vallas on ka nn autoridisaini kategooria, kus Bruno-vääriliseks valiti valgustav riidepuu oma ennenägematu koosluse tõttu. Tõesti, tegemist on anekdoodiga toote vormis: ühele tuntud esemele on juhe taha torgatud ja LED-riba juurde kleebitud. Tarmo Luisk on selliste anekdootide meister nagu Gaute Kivistik raadio libauudiste vallas. Kui libauudised näivad vaid uudistena, pakkudes tegelikult meelelahutust, parimas vormis ka ajakohaselt kriitilisel ja naljakal moel, siis milline on sellise disainiobjekti laiem sõnum väljaspool Luisu (kunsti)loomingut? Ma ise pean disaini üheks olulisemaks rolliks tänapäevase tehiskultuuri loomist, sellele vormi, kuju ja tähenduse andmist. Millise sõnumi edastab üldsusele aga toode, mis on esmakohtumisel naljakas, edaspidi jääb aga lihtsalt kuskile rippu?

Siinne kirjatöö ei ole mõeldud pärjatud disainerite kriitikana, vaid osutama asjaolule, et disain on palju suurem ja olulisem asi kui lihtsalt asjade väljanägemine. Disain algab tajutud võimalusest luua uus pakkumine turule, midagi, mida kellelgi väga vaja võiks minna ja mis jõuab välja tootmise ja turustamiseni. Kui me tahame disainereid hinnata, siis peame täpselt mõistma ja mõõtma, milline oli iga töö puhul disaineri roll. Kui me seda ei suuda, siis tuleks auhind ausalt anda tootele, tunnustada sealjuures neid ettevõtteid, kelle käe all ja meeskonna toel need tööd on sündinud. Küll jagub tunnustust ka disainerile, kui ühele autoritest.

Mida me võrdleme, mõõdame, hindame?

Kolmas küsimus: kas saab võrrelda omavahel kõrgtehnoloogilist laserit, nasoskoopi, koolitooli, nahast tuhvleid, uudse koega villavaipa ja portselankausikesi? Ei saa. Nagu eelnevalt esitletud võidutöödest selgelt näha, hinnati eelkõige toodete mõtte uudsust. Seega ei ole mõtet osaleda konkursil tootega, mille kasutus ja funktsioon on juba ammuilma paigas nagu kõigil tavapärastel esemetel meie ümber. Kuigi näiteks mööbli, rõivaste ja tarbeesemete puhul võib olla tegemist toodetega, mille tõesti loob disainer otsast lõpuni, muutes parimal juhul helgemaks ettevõtete saatuse ja tehes ilusamaks inimeste elu.

Kui tahame olla hinnatavate vastu ausad, siis tuleks luua kategooriad, kus tooteid ka võrrelda annab. Näiteks võiks eristada vähemalt tööstusseadmeid ja aparaate, mööblit, tarbeesemeid, tekstiili ja väikeseeriaid, sh nn autoridisain.

Neljas küsimus: mida me üldse disaini all hindame ja mõõdame? Mida me üldse saame mõõta?

Üks võimalus on vaagida ilu ja toote vormi selgust. Professionaalid oskavad seda teha küll ja nii see olude sunnil tavaliselt käibki. Teine variant võiks olla toote uudsus, selle uus ja eriomane väärtus. See on siis see nn innovatsioon. Siin läheb juba veidi kaartide pealt lugemiseks, aga see on tehtav. Kolmas kriteerium võiks olla kasulikkus ja kasutatavus. See teema jääb enamasti puhtaks mõistatamiseks ehk risk, et asjad ei tööta nii nagu näib, on täiesti reaalne.

Hoopis teine lähenemine oleks see, kui püüaksime toote asemel hinnata disainitud toodete mõju. Disaini esmane eesmärk on tuua kaasa positiivne muutus, parema kasutatavuse kaudu ka majan­duslik edu ettevõtteile. Positiivne mõju võib ka väljenduda heaolu kasvus ühiskonnas või negatiivse mõju vähenemises keskkonnale. Nii nihkuks raskuskese uute ja enneolematute asjade esitlemiselt ennast elus ja äris juba tõestanud disaini hindamisele. Nii saaksime mõõta tegelikku disaini väärtust. Suurepärased edulood aitaksid aga selgitada ja tõestada disainist saadavat hüve kasutuses ning disainivõistlus saaks disainerite omavahelise mõõduvõtmise kõrval ka laiema loometööstust edendava eesmärgi.